Miks sa loed?

Tiina Liinak on raamatusõpradele loonud Facebooki väga toreda grupi: „Lugemise väljakutse“. See on grupp, kus aktiivsed grupi liikmed jagavad teistele grupi liikmetele neid emotsioone ja mõtteid, mida loetud raamat neis tekitas ning jätavad tutvumiseks ka lühikese sisuülevaate. Aeg ajalt püstitab Tiina ka mõne armsa mõtte või algatab toreda teema. Neist ühte jagan siin Teiega Tiina nõusolekul.

Minult küsiti täna kummaline küsimus: miks sa loed?

Küsimuses iseenesest polegi ju midagi kummalist, aga kui tavapärastest vastustest (mulle meeldib lugeda, nii palju huvitavat kirjandust on, lugemine on mõnus ajaviide jne.) kaugemale mõtlema hakata, siis... Miks ma loen?

Mis see tegelikult on, mis tekitab mõnd pealkirja lugedes sellise näljatunde moodi tunde. Et ma TAHAN seda kohe kätte võtta ja näha, mis on selle pealkirja taga! Ma tahan teada saada, mida mõtles üks kirjanik, kui ta istus ja selle raamatu kirja pani.

Mul on aegajalt lugedes selline tunne, et nii hea oleks teada, mismoodi seda teost kirjutati. Kus kirjanik istus, kui kirjutas. Mida ta aknast nägi (kas tal üldse oli aken otse kirjutusmasina/arvuti taga?), mis joogiga klaas/tass ta kõrval laual oli? Kas ta istus vaikuses (kuulas muusikat, kuskil haukus koer, naaber hakkas puid saagima, muusika mängis). Kui ta mingil hetkel kirjutamise katkestas, siis kuhu ta läks? Kas ta sinna kuskile teel olles mõtles edasi, mis järgmises lõigus ja peatükis toimub? Kus ta seisis (kõndis, lebas), kui talle üldse selle jutu idee tuli?

Kui on hea raamat, siis tekivad kõik need küsimused.

Mõne raamatu lõpus on kirjas tänuavaldused erinevatele uurijatele ja professoritele ja raamatukogudele ja arhiividele, kust infot on ammutatud. Siis on hea Googlet kasutada ja vaadata, millised need kohad ja inimesed välja näevad.

Ja siis näed uut pealkirja, mis tähelepanu nõuab, ning juba enne, kui raamatut üldse alustad, on su enda mõte jõudnud sinnani, et mõtleb pealkirja sisust.

Mis mõtteid tekitavad pealkirjad:

*Tuule vari (milline on ühe puhuva tuule vari? Kuidas saab tuulel olla vari?)

*Sinise kaevu muusika (juba sinine kaev on midagi erilist, eksole!)

*Hõljuva maailma kunstnik (milline on üks hõljuv maailm? Mälestused? Roosad õhulossid? Rippaiad? - kõik see jookseb silme eest läbi)

*Minu armsad luud (selle pealkirja puhul ma mõtlesin, et saaks ka toreda raamatu teemal: "Minu armas luud". Mõne poliitiku memuaarid, mõni vana mees kirjutab oma naisest, koristajatädi töölauluke... ;) )

Ja sellepärast ma loengi.

Sellepärast, et iga pealkirja taga on kellegi mõtted ja fantaasia, kuude ja aastate pikkune võitlus pähe kargavate ideedega - mis sobib, mis mitte, kas seda tahetakse lugeda, kas toda tohib kirja panna... Ja siis tuleb keegi, võtab riiulilt selle raamatu, loeb pealkirja, kaalub raamatut käes. Ja võtab selle kaasa. Tükikese ühest inimesest.

Oleks ma selle raamatu autor ja seisaks sealsamas, siis ma vist kargaks õhku ja karjataks rõõmust! Ja kui inimene raamatuga on lahkunud, siis tekiks mõte - kas talle meeldib? Kas ta saab aru, mis ma selle või tolle lausega mõtlesin? Tahaks tulla ja kõrval seista ja seletada, et loe nii...

Miks teie loete?

Miks te valite riiulilt just SELLE raamatu? Võibolla pole te sellest raamatust iialgi kuulnudki, ei tea autoritki. Aga kaasa ta tuleb ja loetud saab ja tekitab tohutu hunniku mõtteid ja emotsioone.