Nädal kaisukarudega

Igal aastal 27. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist  kaisukaru päeva, kaisukarusünnipäeva. Meie tähistasime seda kaisukarunädalaga. Nädal algas mõmmikute kokkutulekuga. Iga õpilane võttis kooli oma mõmmi kaasa ning jutustas teistelegi loo oma karukesest. Kõik lood ja mõmmikud olid väga vahvad ja kordumatud.

Väga tore looke oli Kirkel. Proovige puzzle kokku panna.😊 "Minu karu oli kord vanaema karu. Kui vanaema suureks sai, kinkis ta karu isale ja kui isa suureks sai, siis tema omakorda kinkis karu mulle."

Eriti tore on see, et ühesuguseid karusid kokkutulekule ei tulnudki, kõik 28 karu olid ise nägu.

Ühel hommikul kõlasid ka karu-teemalised luuletused. Lugesime neid ette karudele ja üksteisele. Et pisut põnevam oleks, oli igal õpilasel võimalus hinnata ühte enim meeldinud luuletust-esitajat, ning hinded andis ka õpetajatest koosnev žürii. Luuletused kõlasid kõik suurepäraselt, kuid meeldimine ei ole kuulajale enamasti ühesugune: mis ühe kõrvus kõlab hästi, see võib teise kõrvus kõlada väga hästi. Seekord kõlasid eriti hästi Hanna, Karl-Markuse ja Kirke luuletused.  Hindamine tugines telesaatele „Su nägu kõlab tuttavalt“.

Kooliõpilaste karukallid :)

Kuna lähenemas on talv ja karud lähevad talveunne, siis tutvusime Kätlin Vainola „Karuelu aabitsaga“ ning vaatasime väikest filmikest, kuidas karu päriselt end talveunne seab. Kindel on, et teki tõmbab peale temagi. 

Lasteaialaste karukallid :)

Karu-nädala lõpetuseks võib öelda, et igal inimesel peaks olema üks armas pehme kaisukaru, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kellele teha üks suur karukalli 😊

Suur karukalli Teilegi 😍