Nädal kaisukarudega

Igal aastal 27. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist  kaisukaru päeva, kaisukarusünnipäeva. Meie tähistasime seda kaisukarunädalaga. Nädal algas mõmmikute kokkutulekuga. Iga õpilane võttis kooli oma mõmmi kaasa ning jutustas teistelegi loo oma karukesest. Kõik lood ja mõmmikud olid väga vahvad ja kordumatud.

Väga tore looke oli Kirkel. Proovige puzzle kokku panna.😊 "Minu karu oli kord vanaema karu. Kui vanaema suureks sai, kinkis ta karu isale ja kui isa suureks sai, siis tema omakorda kinkis karu mulle."

Eriti tore on see, et ühesuguseid karusid kokkutulekule ei tulnudki, kõik 28 karu olid ise nägu.

Ühel hommikul kõlasid ka karu-teemalised luuletused. Lugesime neid ette karudele ja üksteisele. Et pisut põnevam oleks, oli igal õpilasel võimalus hinnata ühte enim meeldinud luuletust-esitajat, ning hinded andis ka õpetajatest koosnev žürii. Luuletused kõlasid kõik suurepäraselt, kuid meeldimine ei ole kuulajale enamasti ühesugune: mis ühe kõrvus kõlab hästi, see võib teise kõrvus kõlada väga hästi. Seekord kõlasid eriti hästi Hanna, Karl-Markuse ja Kirke luuletused.  Hindamine tugines telesaatele „Su nägu kõlab tuttavalt“.

Kooliõpilaste karukallid :)

Kuna lähenemas on talv ja karud lähevad talveunne, siis tutvusime Kätlin Vainola „Karuelu aabitsaga“ ning vaatasime väikest filmikest, kuidas karu päriselt end talveunne seab. Kindel on, et teki tõmbab peale temagi. 

Lasteaialaste karukallid :)

Karu-nädala lõpetuseks võib öelda, et igal inimesel peaks olema üks armas pehme kaisukaru, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kellele teha üks suur karukalli 😊

Suur karukalli Teilegi 😍

Raamatukogu sünnipäev vs Pipide ja Karlssonite kokkutulek

Sünnipäeva võib pidada ka siis, kui selleks lihtsalt tuju tuleb. Vähemalt Pipid ja Karlssonid võivad seda teha.  Libatse raamatukokku tulid täna kokku kõik suured ja väikesed Pipid ja Karlssonid. Pealtnäha paistis nii palju lahedaid patse ja propellereid vaadates, et tegemist on Pipide ja Karlssonite kokkutulekuga, kuid tegelikult pidasime raamatukogu sünnipäeva. Sai ju raamatukogu 95 aastat, üks kuu ja kuus päeva vanaks.  

Kohal oli ka Pipi, kes teadis raamatukogu kohta kõike rääkida.

Raamatust välja tulla on mõnikord väga vahva. Sest siis saab rääkida luiskelugusid teistele ka. Seekord esitasid Pipid neid lugusid Karlssonitele ja Karlssonid Pipidele.  Kas usute, et Ameerikas istuvad lapsed karastamise eesmärgil kraavides ja emad viivad lõunaks  neile sinna kraavi  kotlette ja kisselli, või  et Brasiilias kõnnivad inimesed ringi munad juustes?! Kui ei usu, lugege ise Pipi Pikksuka raamatut või sõitke Ameerikasse ja Brasiiliasse ning veenduge ise 😊

Saab sööki, saab jooki...

Igatahes Pipid-Karlssonid said sõita sünnipäevarongiga seni, kuni see rong läks kraavi kar-puhh. Ning loomulikult sai peol mürtsu teha, tantsida ja laulda ning kringlitki süüa.

Kingitused raamatukogule

Pipide patsid olid muljetavaldavalt kikkis ning Karlssonitel propellerid kõik töökorras :) 

Aitäh lapsevanematele, koolile ja lasteaiale! Teiega koos on hiiglama vahva!

Aitäh õpetaja Sirjele maitsva kringli eest, millest ei pidanud rosinaid noaotsaga taga ajama 😊

Kas raamat on kandiline?

Raamatumaailm on mitmekülgne ja liigirohke. Täna uudistasid meie lasteaia suuremad lapsed seda kirevat raamaturohkust. Vaatasime, millise kuju, hääle ja viguritega raamatuid on üldse olemas. Raamatukoguhoidja esitatud küsimus „kas raamat on kandiline?“ sai pärast terve suure raamatukuhja vaatamist vastuse: raamatud ei ole ainult kandilised, neid on ümmargusi ja päris ehtsate asjade kujuga olemas. Näiteks on meil laulev kuusepuuraamat, munev raamat, sega ja sobita raamat, jõulukalendriraamat jpt. 

Raamatumaailm on nii kirev, et silme-eest võtab kirjuks ja kui valimiseks läheb, siis on lausa raske valida, sest kutsuvalt sädelevaid raamatukaasi on alati rohkem kui mitu. 

Kadunud sokkide mälestamise päev

Maailmas tähistatakse igasuguseid veidraid tähtpäevi. Täna on KADUNUD SOKKIDE MÄLESTAMISE PÄEV.

Meie lahendasime kadunud sokkide müsteeriumit lasteaia suuremate lastega. Kõigepealt uurisime raamatuid. Tundub, et ka kirjanikud tunnevad muret kadunud sokkide pärast, sest jutte, luuletusi ja päris raamatuid soki teemadel oli meie raamatukoguski mitu.

Lapsed said kuulda Andrus Kivirähki lugu isa sokkidest, mis voodi all vedeledes munema hakkasid. Kusjuures sama lugu juhtus ka meil raamatukogus. Lapsed aitasid otsida raamatukogutädi kadunud sokki. Selgus, et sokk oli pugenud riiulisse raamatute vahele ja munenud šokolaadist medaleid. 

Iga laps kujundas endale soki

Selliste ilmadega peab sokkidel hoolega silma peal hoidma ;)

Vaata sokkide kadumise põhjusi siit:

 http://tarbija24.postimees.ee/3929609/teadlased-selgitavad-miks-ja-kuhu-kaovad-sokid